See on sinu toidus - akrüülamiid

Akrüülamiid on aine, mis on tõenäoliselt vähki tekitava ja DNA-d kahjustava toimega ning selle aine esinemist meie toidus ei reguleeri ükski regulatsioon.

Akrüülamiid leidub paljudes toiduainetes, mida tarbime iga päev. Näiteks nagu leib, küpsised, kohv ja isegi beebitoidud, samuti friikartulid, kartulikrõpsud, kreekerid, näkileivad, hommikusöögihelbed. Eestis tehtud uuringud näitavad, et enim ületamisi esineb imikutoitudes. Akrüülamiid tekib tärklist sisaldava toidu kuumtöötlemisel  (temperatuuril üle 120°C), näiteks küpsetamisel, röstimisel, grillimisel, friteerimisel või praadimisel.

Selle sisaldust on võimalik regulatsioonide ja erinevate meetmete abil tunduvalt vähendada. Euroopa Liidu poolt on koostatud akrüülamiidi määruse eelnõu esialgne versioon. Praegu seisame aga silmitsi ohuga, et suurte korporatsioonide nagu McDonalds, Burger King, Taco Bell and Pizza Hut´i lobbytöö on piisavalt tulemuslik ning tõsiste regulatsioonide asemel jäädakse vabatahtlike soovituslike piirmäärade juurde, mida on lihtne ignoreerida.

Sellise tulemuse vältimiseks on loodud ka petitsioon asub aadressil: https://actions.sumofus.org/a/eu-protect-our-food-safety/?akid=23392.11414253.N442Uz&rd=1&source=fwd&t=1

Ole teadlik! Eelista puhast toitu. Kodus toitu valmistades hoidu teravilja - ja kartulitoodete üleküpsetamisest.

Kasutatud allikad:

http://www.agri.ee/et/akruulamiid-toidus-ja-selle-vahendamise-voimalused

"Akrüülamiid toidus" (DOC). Uuringu lõpparuanne. Roasto, Mati, jt. Tartu : Eesti Maaülikool, 2015

https://www.efsa.europa.eu/en/topics/topic/acrylamide

Cremeria - killuke Itaaliat trammisõidu kaugusel

Esimene restoran, mis oma tooraine Naabrist soetab, ei ole üllataval kombel üldsegi mitte põhjamaisele toidule orienteeritud. Tegu on hoopis kohvikuga, mis pakub autentset Itaalia toidukogemust Eesti värske tooraine abil. Kohviku Cremeria loojad Daniele ja Giuseppe usuvad, et söömine on elamus, lähedastega koosolemise aeg ja nauding. Cremeria pakub tõepoolest Itaalia maitsete kõrval ka meeldejäävat atmosfääri ja lõunamaist kultuuri, mida koged juba esimesel sekundil seal viibides. Tükike Itaaliat ootab südalinna läheduses, mugavalt trammiga vaid paar peatust Kosmoseni sõites. Kiire liiklusega maantee äärest kohvikusse sisse põigates kaotaks aeg justkui tähtsuse.

Tõeliste maitsenaudingute kodu

Väikeses hubases kohvikus tervitavad külalisi itaallastele omase sõbralikkusega omanikud ise. Atmosfääri loovad riiulitel veinid ja erinevaid Itaalia toidukaubad, mida Eestist mujalt ei leia.

On näha, et kohvik on omanikele südameasjaks. Samal ajal kui nad ülima vilumuse ning kirega toitu ja jooke serveerivad, oskavad nad jutustada iga roa juurde ka seda iselomustava loo. Kohviku pidamisel rakendavad nad ka omajagu loomingulisust - iga päev katsetavad nad uute retseptidega, et kliente üllatada ja eestlastele meelepäraseid maitseid avastada. Näiteks crostini´dele saab sobitada erinevaid huvitavaid ja hooajalisi katteid.

Märkimisväärne on sealsete peremeeste lugupidamine toorainete vastu. Kõik värske ja Eestist saadaolev tuleb neile enamjaolt siinsetelt talunikelt. Talust saadud toorained nagu kitsekohupiim, liha, munad, köögiviljad on nende jaoks asendamatud suurepärase toidu komponendid. Daniele sõnul ei ole tema tiramisu kunagi nii hästi maitsenud ja seda just tänu Tagalepa talu munadele. Kitsekohupiima, mis on sarnane riccotale, kasutavad nad oma cannolides. Riccotat ja kitsekohupiima segades valmivadki krõbedad eri maitsega cannolid, mis on üks nende koha tuntumatest magustoitudest.

Giuseppe pistaatsia cannolisid valmistamas

šokolaadi -ja pistaatsiamaitselised cannolid

Menüüs on ka pikkpoiss, lasanje, salatid ja muidugi ka pitsad. Kõiki tooraineid loomulikult eheda Itaalia toidu valmistamiseks Eestist ei leia ning puuduolevad komponendid hangivad nad oma päritolumaalt otse tootjatelt. Paljudega neist on nüüdseks kujunenud usalduslik ja pikaajaline koostöö. Näiteks nad oskavad täpselt kirjeldada kohvikus pakutavate vorstide ja juustude valmimisprotsessi.

Koduse hakklihaga tehtud lasanje on täpselt selline nagu olema peab

"Culatello" pitsa ja traditsiooniline veinil põhinev kokteil spritz

Töö, mis teeb õnnelikuks

Giuseppe ja Daniele kohtusid 4 aastat tagasi. Giuseppe tuli siia turistina, töötades tol ajal Milanos pangas. Daniele teenis leiba ühes Tallinna Itaalia restoranis baarmenina. Giuseppe tundis, et stressirohke finantskarjäär pole päris see, mida ta teha soovib ja ka Daniele mõlgutas mõtteid oma ettevõtte kohta. Nii hakkasidki nad koos tegutsema ja tegid jõuluturul esimese ärikatsetuse, müües seal oma kodumaalt toodud toidukraami. Koostöö sobis ja nüüd on neil juba kaks aastat oma kohvik. Kontseptsiooni loomisel on nad olnud alati ühel meelel: nende unistus on, et nende kohvik on koht, kuhu kohalik ikka ja alati tagasi tulla soovib. Nad on oma unistuse poole edukalt teel, sest püsikundesid leidub rohkesti.

Ainulaadne kohv "Lumicino", mis maitseb nagu 

seiklus - tõeliselt palju erinevaid maitseid ühes tassis 

Erinevaid Itaalia tooteid saab ka kaasa osta

Kuidas võita eestlaste südamed

Ega see pole uudis, et alguses võib itaallane olla imestunud eestlase häbelikkuse üle ja eestlane on pisut jahmunud itaallase sotsiaalsusest. Erinevusi leiab on ka harjumustes. Kui itaallase päev ei alga enne kohvijoomist ja päeval käiakse pauside ajal kohvi just oma kodubaarist hankimas, siis põhjamaalane nii palju baaridesse ei kipu. Neile on Eestis tegutsemine olnud väljakutse, kuid kahe rahvuse kooslus on toiminud siiski lõppkokkuvõttes edukalt. Tundub, et sõbralik teenindus ja hea söök sulatab igaühe südamed sõltumata rahvusest  ja kultuurist ning siinsele kohalikule meeldib idee, et ta saab korraks Itaaliasse sisse astuda. Leidub nii neid, kes hommikuti kiirustades kohvi ja mõnusa maiuse haaravad ning neid, kes õhtul aja maha võtavad ja head sööki sõprade ja perega nautima tulevad. 

Ühe õige õhtusöögi lõpetab sõltuvusttekitav magustoit "Golosino"

Nende huvi puhta ja kvaliteetse toidu vastu ei lõppe talunikelt tooraine hankimisega. Daniele suur unistus on kunagi kohviku kõrval ka Tallinna lähedal ökoloogilist talu pidada.

Katkend raamatust "Mikroobifaktor"

Hiromi Shinya on tuntud Jaapani gastroenteroloog, kelle esimest teost "Ensüümifaktor" müüdi enam kui miljon eksemplari. Oma uuemas raamatus "Mikroobifaktor" räägib ta kuidas oma immunsüsteemi tugevdada. Muuhulgas kirjutab ta ka sellest, kuidas mulla viljakus on otseselt seotud selles kasvava toidu kvaliteediga ning nende toiduainete tarbimisest sõltub meie soolestiku ja kogu keha tervis. 

Kvaliteetse mulla ja terve soolestiku vaheline seos

Tänapäeval põllumajanduses kasutatavad töövõtted tekitavad samasuguseid probleeme. Liigne sõltumine „ravimitest“ on ka põllumajandusele omane. Pärast Teist maailmasõda hakkasid põllumehed Ameerika Ühendriikides ja teistes arenenud riikides üle kogu maailma kasutama palju keemilisi väetisi ja pestitsiide, et suurendada saaki ja tõhustada põllumajandust. Pestitsiidid on keemilised ained – putukatõrjevahendid, seenevastased vahendid ja herbitsiidid –, mis tapavad taimede lehti ja vilju söövaid putukaid, taimehaigusi tekitavaid baktereid ja umbrohtu.

Tänapäeval on kasutusel umbes 5000 registreeritud pestitsiidi. Väga mürgised pestitsiidid on viimasel ajal keelatud. Mõned inimesed usuvad, et pestitsiidid ei tee inimese organismile midagi, kui neid mõõdukalt kasutatakse. Fakt on see, et pestitsiidid on keemilised ained, mida looduses ei leidu ning mis on inimese organismi jaoks võõrad ühendid. Looduses valitseb tasakaal. Kui looduses midagi hävitatakse, lööb see midagi muud rivist välja. Niinimetatud „kahjurite“ tapmine pestitsiididega hävitab ökosüsteemi tasakaalu, just nagu antibiootikumid rikuvad soolestiku loomulikku mikrofloorat.

Väetised on taimede kasvu soodustavad keemilised ain­ed. Lämmastik toidab lehti, fosfaat vilju ja kaalium juuri. Neid nimetatakse NPK-väetisteks (kolm väetise koostisosa). Nende keemiliste väetiste koostisosad imenduvad kiiresti, parandades ajutiselt taimede saagikust, mistõttu neid hakati USA-s pärast Teist maailmasõda üha rohkem kasutama.

Probleem seisneb selles, et ainult keemilistest väetistest sõltumine rikub mulla mineraalainete tasakaalu, kuna neid kolme mineraalainet (lämmastik, fosfaat ja kaalium) saab liiga palju. Looduses on üle 100 mineraalaine. Võib väita, et puuduvaid mineraalaineid saab juurde panna, kuid väga raske oleks kindlaks teha, milliseid mineraalaineid ja kui palju muld täpselt vajab. Teine probleem seisneb selles, et keemilised väetised on anorgaanilised ega toida seega mullas elavaid mikroorganisme. Keemilised väetised halvendavad mulla kvaliteeti, mistõttu toiduainete kasvatamine muutub lõpuks raskeks. Toitainevaeses mullas kasvanud toiduainete kvaliteet langeb samuti. Kuna mullas pole tervele pinnasele omaseid mineraalaineid, pole neid ka saagis.

Me teame, et igapäevane toit mõjutab oluliselt soolestiku seisundit. Toidu kvaliteet omakorda sõltub mulla kvaliteedist, millest see on võetud. Mullas elab lugematu arv mikroorganisme, kes annavad taimedele elujõudu.

Pestitsiidide ja keemiliste väetiste rohke kasutamine rikub kogu ökosüsteemi tervist, sealhulgas inimese soolestikku.

Loodus ei vaja inimeste abi, kuna suudab ise hoida mulda viljakana, tagades, et selles oleks õiges vahekorras taimi ja loomi toitvaid mineraalaineid ja mikroobe, kelle elutegevus sõltub pinnasest.

Sügisel langevad maha puude lehed ja oksad. Talvel lagundavad neid mikroorganismid ja vihmaussid, kes teevad mullast saagikasvatuseks sobivat multši. Muld on viljakas ja kobe, mistõttu vesi ja õhk käivad sellest läbi; muld on pehme ja kohev. Palju rauda, vaske, tsinki, mangaani ja muid mineraalaineid sisaldav muld on mikroorganismide jaoks ideaalne keskkond. NPK-väetis üksi ei toida mulda piisavalt ning taolises keskkonnas kasvanud saagis on väga vähe mineraalaineid. ÜRO 1992. aasta keskkonna- ja arengukonverentsi (Maa tippkohtumise) raportis on kirjas, et paljudes maailma paikades on haritavas mullas mineraalaineid 55–85% protsenti vähem kui kunagi varem viimase 100 aasta jooksul.

Me ei saa enam öelda: „Söö puu- ja juurvilju, kust saad vitamiine ja mineraalaineid, mida su keha vajab.“ Puu- ja juurvilju müüakse poodides palju, kuid neis pole tänapäeval sageli enam mõningaid olulisi toitaineid. Orgaanilised väetised, mida meie esivanemad kasutasid, nagu näiteks sõnnik, kalajahu ja tuhk, sisaldasid palju mineraalained ning mullaga segatuna lõid need mikroorganismidele sobiva elukeskkonna. Kõik nimetatud orgaanilised väetised on elusorganismide seedetegevuse tulemusena tekkinud jäägid ning uuesti mulda sattudes toidavad need mikroorganisme, soodustades söödavate taimede kasvu. Inimene on osa loodusest ning orgaanilise väetise toel kasvanud toiduained viivad meid emakese loodusega kooskõlla, mitte sõtta.

Muld, milles taimed kasvavad, töötab samamoodi nagu inimese soolestik. Teiste sõnadega, soolestik on inimese muld. Mõlemas mängivad tervise hoidjatena olulist rolli mikroorganismid – vastavalt soolestikubakterid ja mullabakterid. Liigne keemiliste väetiste ja pestitsiidide kasutamine võib mõneks ajaks taimede saagikust tõsta, kuid muld väsib lõpuks ning muutub toiduainete kasvatamiseks sobimatuks. Sama kehtib ravimite puhul. Kui võtad haigeks jäädes rohtu, võid ajutiselt valust ja ebamugavustundest vabaneda, kuid ravim hävitab ühtlasi kasulikud mikroorganismid ning mõjub halvasti soolestikule.

Mõistmatult kiiret kasumit jahtides hävitame mulda ja selles elavaid arvukaid mikroorganisme. Keskkonnareostus tähendabki mikroorganismide hävingut. Kõik maailmas elavad olendid on omavahel seotud. Taoliste seostega arvestamata on raske meie toiduaineid ja soolestikku mõjutava mulla kvaliteedi langust vältida. Puu- ja juurviljade ning neid söövate inimeste elujõud kahaneb paratamatult. Selle tulemusena väheneb kogu ökosüsteemi elujõud.

Kuidas sellisest nõiaringist välja murda?

Ma pole põllumajandusekspert, ent kui mullastiku kvaliteet on otseselt seotud inimese soolestikuga, ütleksin, et meie tervis sõltub mikroorganismidest. Nagu eelnevalt mainitud, maailmas elab lugematu hulk mitmesuguseid mikroorganisme. Peaksime keskenduma mikroorganismidele, kes suudavad mulla kvaliteeti tõsta. Näiteks on olemas mikro­organisme, kes reageerivad keemiliste ainete või pestitsiidide jääkidega, aidates neid lagundada ja kahjutustada. On mikro­organisme, kes kiirendavad kõdunemisprotsessi ja toodavad multši, ning organisme, kes kahjutustavad patogeene. Mikro­organisme, kes töötavad inimese ja looduse heaks, nimetatakse efektiivseteks mikroorganismideks.

Viimase saja aasta jooksul on uuritud efektiivsete mikro­organismide abil mulla parandamise viise. Ajal, mil kogu maailm moderniseerub kiiresti, uuritakse asja endiselt, kuigi see erineb oluliselt keemiliste väetiste uuringutest, mis keskenduvad peamiselt tõhususele. Põllumajanduslik mikrobioloogia uurib mullas elavaid mikroorganisme ja mulla kvaliteedi tõstmise võimalusi.

On tõestatud, et mikroorganismid puhastavad tõhusalt jõgede vett ning lõhnatustavad ja lagundavad majapidamises tekkivat prügi. Nende abil võib koguni lagundada dioksiini ja muid mürgiseid aineid ning tappa tolmulesti ja prussakaid, kes levitavad haigusi ja tekitavad allergiat. Keemikud hakkasid pärast Exxon-Valdezi naftaleket Alaskal 1989. aastal välja töötama bioloogilisi aineid, mille abil lekkinud naftat neutraliseerida. Taolised biomuundatud ained toetavad looduslike bakterite tööd, kes tarbivad süsivesinikke nagu nafta ja „sülitavad välja“ süsinikdioksiidi ja vett.

Meil on efektiivsete mikroorganismidega koos töötamisest veel palju õppida. Muutes põllumajandust, mis on kahekümnenda sajandi keskpaigast saadik toetunud pestitsiididele ja keemilistele väetistele, võime olla kindlad, et efektiivsed mikroorganismid on asendamatud mulla kvaliteedi taastajad.

Põllumajandus katab inimese toidulaua. Sa oled see, mida sööd, ning toitained meie „igapäevases leivas“ on tervise alused. Põllumajandus on vundament, millel seisab toidupüramiid. Toitainetest rääkides peaksime alustama põllumajandusest.

Mainisin juba, et paljudes maailma paikades on põllumaade mineraalainete sisaldus langenud 55–85%. Sama lugu on köögiviljadega. Tänapäeval on neis tunduvalt vähem mineraalaineid kui kuuskümmend aastat tagasi.

USA-s on toitumisteaduse põhiprobleem selles, et köögiviljade kvaliteeti ei mainita ning eeldatakse, et näiteks spinatis on alati ühepalju toitaineid.

Erinevalt USA-st on Jaapanis hariduse-, kultuuri-, spordi-, teadus- ja tehnoloogiaministeerium võrrelnud tänapäevase põllumajandustoodangu toitainesisaldust eelmiste aastate omaga ning avaldanud leiud toiduainete koostise standardtabelitena. Spinatis oli 1950. aastal rauda 13 mg 100 grammi kohta, samas 2000. aastal kõigest 2 mg. C-vitamiini sisaldus porgandites on langenud kümnelt milligrammilt neljale ning kapsas 80 milligrammilt 41 milligrammile. Taolist mineraal­ainete kadu on täheldatud paljudes puu- ja köögi­viljades.

Ameerika Ühendriikides eeldatakse nähtavasti, et toit­ainete sisaldus ei sõltu sellest, kuidas toiduained on kasvatatud, ning põllumeestel on raske lasta oma toodangu kvaliteeti hinnata. Taolistes oludes on USA-s võimatu anda tõeliselt kasulikke toitumisjuhiseid ja taastada tervislikku põllumajandust. Kui toitumisteaduses muudatusi läbi ei viida, muutub toit üha „tühjemaks“. Usun, et tänapäeval USA-s üha suuremaid probleeme tekitavas rasvumisepideemias on osaliselt süüdi just „tühi“ toit, mille tõttu inimese organism ei saa tervislikke toitaineid, kuna meie igapäevases toidus neid lihtsalt enam pole.

Arstina tean, et enamik arste ei pööra erilist tähelepanu sellele, kuidas toitumisharjumused patsientide tervist mõjutavad. Arstid on harjunud määrama ravimeid ja toetuma haiguste diagnoosimisel kallitele testidele. Võime loota, et kui saame teadlikumaks keha, toiduahela ja mulla vahelistest seostest, siis muutub ka kaasaegne meditsiin, loobudes ravimite ja kemikaalide abil loodusega sõdimisest ning püüeldes tasakaalu ja harmoonia poole maailmaga, milles me elame. 

Mitte lihtsalt kuklipäev

Mis meid küll vastlapäeval mäe otsast kelguga alla laskma ja omapäraseid toite sööma innustab? Need on traditsioonid, mis vahel eneselegi märkamatult meie elus olulist rolli mängivad, rikastades meie argipäeva ja pakkudes rõõmsaid koosviibimisi. Kuna erinevad kombed on juba lapsepõlvest  meie elusid saatnud, siis nende taustalugudele me tihti ei mõtlegi. Vanarahva pärimused on aga iseäranis huvitavad ja maalivad värvika pildi meie esivanemete elust.

Vastlapäev on liikuv püha ja saabub tänavu eriti varakult - 9. veebruaril. Vanarahvas uskus, et vastlapäeva sattumine väga noorde kuusse lubas varajast kevadet. Ja kui kuu on sellel päeval noorem kui kolm päeva, siis pidi tulema eriti hea vilja-aasta. Seega tundub, et kevadeootajad ja põllumehed võivad seda uskudes rõõmsad olla küll!

Seda päeva tuntakse maailmas erinevate nimede ja traditsioonidega. Meil karnevale ei peeta, kuid see-eest saame meie ära kasutada oma lumiseid privileege ja liugu lasta. Keha on kinnitatud rammusate toitudega nagu hernesupp ja seajalad. Vastlakuklid on pigem juba moodsama aja pärand, kuid ega selle küpsetiseta ei elaks seda päeva üle küll ükski vastlaentusiast. Seajalgade söömine oli vanasti tingitud pigem paratamatusest, kuna seajalad soolati tünni esmajärjekorras ja muu liha oli selleks ajaks tünnist juba nahka pandud.

Kuigi kevad tundub veel mägede taga olevat, saadetakse vastlapäevaga talv ära ja tervitatakse uut aastaaega. Vanarahvas tähistas õige hoogsalt, sest peale seda päeva algas paast. Siis enam lõbutseda ei tohtinud ja rammusast toidust pidi ka suu puhtaks pühkima. Paastu nõudis küll kirik, kuid ega selleks ajaks enam eriti toiduvarusid alles olnudki. Õnneks on tänapäeval talurahva salved ka talviti täis, lõbutseda on lubatud aastaringselt ning paast on rohkem isikliku valiku küsimus.

Vastlapäev oli pigem naiste püha ja igasugused naistetööd - õmblemine, ketramine ja kudumine olid keelatud ja kombeks oli hoopis kõrtsis käia. Küll aga söögitegemine oli suure au sees.

Olgu, uued villased sokid peavad ootama, kuid õige hernesupi võiks küll valmis keeta! Traditsiooniliste vastlatoitude valmistamist hindab Naabri mees- ja naiskond kõrgelt. Et peolaud eestlaslikult traditsiooniliste söökidega lookas oleks, oleme välja uurinud hernesupi valmistamiseks vajalikud koostisosad ja paljud neist ka veebipoodi ostmiseks üles pannud. Et laualt ei puuduks peo hing ehk kukkel, oleme otsinud üles kodumaa parimad kuklimeistrid. Kuna usume, et enne kauba väljareklaamimist tuleb kõik ka ära maitsta, siis Maheleiva vastlakuklid on Naabri poolt ära proovitud...korduvalt. Nende küpsetised said Naabri maitsmisnõukogu ühehäälse heakskiidu. Ei saa salata - tegemist on vastlakuklite koorekihiga!

Kuigi me võime end degusteerimise spetsialistideks pidada, siis supitegemise kohta otsustasime küsida siiski toiduvalmistamise eksperdilt. Oma hernesupi retsepti jagas traditsioone austav Mari-Liis Ilover.  Ta peab ka menukat toidublogi “Siit nurgast ja sealt nurgast”, kust leiab palju inspireerivat. Nagu öeldud, enamus koostisosasid on olemas ka Naaber.Marketi veebipoes, pakkujateks ikka kohalikud talunikud.

Vaja läheb:

250 g kuivatatud herneid (Kaarli Talu)
u 1 kg suitsukooti (Paju Talu)
100 g odrakruupe (Kaarli Talu)
1 sibul (Pihlaka)
2 porgandit (Saare Ubin, Sülla Ökotalu)
4 kartulit (Saare Ubin)
veidi õli sibula praadimiseks
2 loorberilehte
10 pipratera
soola
rohelist sibulat või muud maitserohelist


Leota kuivatatud herneid külma veega kaetult öö läbi. Seejärel nõruta veest. Tõsta suitsuliha potti, vala peale 3 l vett. Kuumuta keema. Riisu tekkinud vaht. Lisa leotatud ja nõrutatud herned ja odrakruubid. Lisa ka loorberilehed, pipraterad ja sool. Keeda 1 tund. Haki sibul ja prae väheses õlis läbipaistvaks. Lisa supile. Tükelda kartulid ja porgandid, lisa needki. Keeda veel pool tundi.Tõsta suitsuliha supist välja ja tükelda. Tõsta tagasi supi sisse. Maitse suppi ja kui tarvis, lisa soola. Serveerides lisa supile maitserohelist.

Kui söögid söödud ja olgem ausad - tegemist polnud mitte kerge salatiga, siis tasub ette võtta sportlik tegevus ja mäkke rühkida. Et asi üksluiseks ei kisuks, oleks mõistlik snitti võtta vanarahvalt. Siis võisteldi omavahel liu pikkuse pärast - kellel pikim liug tuleb, seda vägevam saab olema linasaak. Linakasvatusega enam just suur osa inimestest ei tegele, seega, kes kelguga kõige kaugemale jõuab, saab õhtusöögiks kõige rohkem vastlakukleid. Või siis võidab see, kellel kõige rohkem lõbus on. :)

Sõõm tervendavat mõtteviisi

Naaber käis 16. jaanuaril “Otse Tootjalt Tarbijale” võrgustiku aastaseminaril Viljandis, mis toimus juba neljandat korda. Tegemist oli ülimalt põneva ja inspireeriva päevaga, mille raames toimusid arutelud, ettekanded ja talutoidu laat. Inimesi oli kokku tulnud igast Eesti ilmakaarest. Naabri meeskonnast ei tahtnud koju jääda ükski liige, sest taaskohtumist talunikega oli kaua oodatud.

Aasta tagasi samal sündmusel osaledes tutvustas Naaber oma ideed “O.T.T” võrgustikku kuuluvatele inimestele esimest korda. Mõtteid oli siis palju, plaan veel viimistlemata, kuid tahe oli suur. Viimase aastaga on soov säilinud, palju tööd on ära tehtud, plaanid konkreetsemad. Nimelt on Naaber muutmas praegust kaubavahetust kaasaaegsemaks, viies see internetti, samal ajal lihtsustades talutoodete jõudmist inimesteni. Selle saavutamiseks on loodud kohaliku toidu veebipood ja talunikele mõeldud tarkvara, mida täiustatakse iga päev.

Idee teostus tundus mitmetele veel veidi keeruline, kuid eesmärgini jõudmine ongi kõva pähkel. Sissetallatud süsteemi saabki muuta uuenduslikke lahendusi luues. Koostööplatvormi ehitamine on kui puzzle kokkupanemine. Naaber on liitmas kõik, mis talunikule tööks vajalik, ühele platvormile. Tulemuseks on kombinatsioon raamatupidamisteenusest, logistakalahendustest, ühishangetest ja ühispakkumistest, turundusest ja müügist. Selle tulemusena saab talunik tegeleda oma põhitööga - toidu kasvatamise, valmistamise ja tootearendusega. Samal ajal ei pea ta muretsema, kuidas tema kaup Eesti teises otsas asuva inimeseni jõuab. Idee on ambitsioonikas, kuid nagu viimane aasta näitab - täiesti teostatav, eriti kui abiks on rohke tagasiside ja koostöö.

Tõelised ürituse staarid olid siiski talunikud. Rääkides tootearendusest, siis üllatusi oli laadal ringikõndides palju. Tootevalik oli mitmekesine ja loomingulisusest puudu ei jäänud. Lettidelt võis leida igasuguseid hõrke maitsekooslusi.

Mida küll purki panna?

Keedisetegu on näinud paljud, eriti kui esivanemad on maalt. Üllatusi jätkus siiski ka kogenud moosimeistritele. Mida Te arvate näiteks kiivimoosist?

Tegelikult on see moos parajalt krutskeid täis, sest tegemist on suvikõrvitsast tehtud džemmiga, millele on lisatud mooniseemneid. Aga petukaup see ka pole, sest Lea Viik, kes on selle autor, nimetabki oma keedist “valeks kiivimoosiks”. Auhindasid pälvinud moos sai ka Naabri poolt pärjatud kui kõige humoorikam keedis, kuid mille maitse oli aga ilma naljata suurepärane.

Hoidiste lettidel oli külluslikult üllatajaid - küll leidus soolaseid ja magusaid määrdeid nii lihale, saiale, niisama maiustamiseks. Igaühel neist kaasas oma sünnilugu ja peened maitsetebuketid. Tundus, et kooviibimisel ei ole kohal mitte talunikud vaid gurmaanidest keemikud- teadlased. Näiteks Epi talu moose ja ketšupeid oli tõeliselt värvikas valik, mis isegi pildile ei mahtunud.  

Kiiked jahumaailma

“Mis värk selle speltajahuga siis ikkagi on?”, küsisin veidi piinlikkust tundes ja oma kokkamisoskuste üle muiates. “See on tervislikum kui nisujahu”, vastasid mulle Kaarli talu peremees ja perenanine ning soovitasid proovida letil lebavaid erinevaid küpsetisi. Kõik laual olevad tooted paitasid maitsemeeli ning sealt lahkudes andsin endale lubaduse kondiitrimaailma taasavastama hakata, kasutades erinevaid jahusorte.

Veel huvitavaid leide

“Kui inimkond teaks, kui hea ravimtaim on nõges, siis külvaks ja kasvataks ta ainult nõgeseid” (Maria Treben, taimetundja ja rahvaravitseja). Selle kõrvetava umbrohu omadused olid vanadel eestlastel teada, kuid paraku hakkavad sellised rahvatarkused hääbuma. Rando Lehes oskas aga seda igivana tarkust meelde tuletada ja kasutamise eeltöö on ta juba ära teinud. Kasulikke omadusi on nõgesel terve nimekiri: tegemist on korraliku vitamiinipommiga, mis on lisaks ka põletikuvastase toimega, toonust tõstev ja seedimist soodustav.  

Teadus ei maga

Rahvatarkust toetab ka teadus. Polli Teadmistepõhiste tervise- ja loodustoodete kompetentsikeskus teeb usinalt tööd, et kõik väärtuslik taimne materjal leiaks tee inimesele kõige kasulikumal moel. Need on purgid ja pudelid, millest tasub tervist otsida.

Laadal oli veel palju avastamist ja kõigest korraga kirjutada ei jõudnud. Õnneks tuleb veel palju üritusi, kus hea kohaliku kraamiga tutvust saab teha. Mitmeid siinmainitud tooteid leiab ka juba Naaber.Marketi veebipoest.

Me ei pea oma õuntes kahtlema!

Seminari teema juurde tagasi minnes tuleb tõdeda, et Eestis on palju talunikke, kes teevad oma tööd kire ja pühendumusega. Enamus neist kasvatavad kõike mahedalt ning hoiavad puhast toitu suure au sees. Paljud neist on väiketootjad, kellel ei lähe majanduslikult nii hästi kui võiks, kuna kauba viimine inimesteni on raskendatud. Asuvad nad tarbijale üldjoontes kaugel, poodidesse on kaupa raske saada, sest  tootmismaht ei ole piisavalt suur või stabiilne. Laatadel käimine on suur ettevõtmine ja neid väga tihti ei toimu.

Probleem on tegelikult laiaulatuslikum. Seminaril astus üles Emil Rutiku, kellel on suurepärane oskus maailmas toimuva vahel seoseid leida. Tema sõnul peame õppima ühiselt edendama kõike, mis on meile kasulik. Kui Eesti õlletootjad ütleksid, millist sorti otra on neil pruulimiseks vaja, siis saaks seda osta otse Eesti põllumehelt, sest õlleks sobivat otra on Eestis võimalik kasvatada küll. Selle asemel ostetakse seda sisse Saksamaalt, kuhu Eesti talunik oma toodangut madala hinnaga müüb. Nii pole ainult odraga, näiteid võib tuua veel küll ja veel. Väga palju toorainet on Eestis olemas ja näiteks Eesti õun ei ole kehvem, kui Poola õun.Tarvis on omavahel suhelda, koostööd teha ja kohalikku usaldada. Mõtteainet lisas ka ülevaatefilm Torontos asuvast talupoest “Big Carrot”, mis oli hea näide edu saavutamisest ühiselt tegutsedes. Ka Naaber usub, et koostöös on võimalik palju ära teha ja väiketalunike käekäiku paremuse poole muuta. Kohaliku toidu eelistamine on terve mõtteviis, kuna see teeb head tervisele, keskkonnale ja kohalikule ettevõtlusele.

Ingrid