Tuesday, August 2, 2016

Katkend raamatust "Mikroobifaktor"


Hiromi Shinya on tuntud Jaapani gastroenteroloog, kelle esimest teost "Ensüümifaktor" müüdi enam kui miljon eksemplari. Oma uuemas raamatus "Mikroobifaktor" räägib ta kuidas oma immunsüsteemi tugevdada. Muuhulgas kirjutab ta ka sellest, kuidas mulla viljakus on otseselt seotud selles kasvava toidu kvaliteediga ning nende toiduainete tarbimisest sõltub meie soolestiku ja kogu keha tervis. 

Kvaliteetse mulla ja terve soolestiku vaheline seos


Tänapäeval põllumajanduses kasutatavad töövõtted tekitavad samasuguseid probleeme. Liigne sõltumine „ravimitest“ on ka põllumajandusele omane. Pärast Teist maailmasõda hakkasid põllumehed Ameerika Ühendriikides ja teistes arenenud riikides üle kogu maailma kasutama palju keemilisi väetisi ja pestitsiide, et suurendada saaki ja tõhustada põllumajandust. Pestitsiidid on keemilised ained – putukatõrjevahendid, seenevastased vahendid ja herbitsiidid –, mis tapavad taimede lehti ja vilju söövaid putukaid, taimehaigusi tekitavaid baktereid ja umbrohtu.

Tänapäeval on kasutusel umbes 5000 registreeritud pestitsiidi. Väga mürgised pestitsiidid on viimasel ajal keelatud. Mõned inimesed usuvad, et pestitsiidid ei tee inimese organismile midagi, kui neid mõõdukalt kasutatakse. Fakt on see, et pestitsiidid on keemilised ained, mida looduses ei leidu ning mis on inimese organismi jaoks võõrad ühendid. Looduses valitseb tasakaal. Kui looduses midagi hävitatakse, lööb see midagi muud rivist välja. Niinimetatud „kahjurite“ tapmine pestitsiididega hävitab ökosüsteemi tasakaalu, just nagu antibiootikumid rikuvad soolestiku loomulikku mikrofloorat.

Väetised on taimede kasvu soodustavad keemilised ain­ed. Lämmastik toidab lehti, fosfaat vilju ja kaalium juuri. Neid nimetatakse NPK-väetisteks (kolm väetise koostisosa). Nende keemiliste väetiste koostisosad imenduvad kiiresti, parandades ajutiselt taimede saagikust, mistõttu neid hakati USA-s pärast Teist maailmasõda üha rohkem kasutama.
Probleem seisneb selles, et ainult keemilistest väetistest sõltumine rikub mulla mineraalainete tasakaalu, kuna neid kolme mineraalainet (lämmastik, fosfaat ja kaalium) saab liiga palju. Looduses on üle 100 mineraalaine. Võib väita, et puuduvaid mineraalaineid saab juurde panna, kuid väga raske oleks kindlaks teha, milliseid mineraalaineid ja kui palju muld täpselt vajab. Teine probleem seisneb selles, et keemilised väetised on anorgaanilised ega toida seega mullas elavaid mikroorganisme. Keemilised väetised halvendavad mulla kvaliteeti, mistõttu toiduainete kasvatamine muutub lõpuks raskeks. Toitainevaeses mullas kasvanud toiduainete kvaliteet langeb samuti. Kuna mullas pole tervele pinnasele omaseid mineraalaineid, pole neid ka saagis.

Me teame, et igapäevane toit mõjutab oluliselt soolestiku seisundit. Toidu kvaliteet omakorda sõltub mulla kvaliteedist, millest see on võetud. Mullas elab lugematu arv mikroorganisme, kes annavad taimedele elujõudu.

Pestitsiidide ja keemiliste väetiste rohke kasutamine rikub kogu ökosüsteemi tervist, sealhulgas inimese soolestikku.

Loodus ei vaja inimeste abi, kuna suudab ise hoida mulda viljakana, tagades, et selles oleks õiges vahekorras taimi ja loomi toitvaid mineraalaineid ja mikroobe, kelle elutegevus sõltub pinnasest.
Sügisel langevad maha puude lehed ja oksad. Talvel lagundavad neid mikroorganismid ja vihmaussid, kes teevad mullast saagikasvatuseks sobivat multši. Muld on viljakas ja kobe, mistõttu vesi ja õhk käivad sellest läbi; muld on pehme ja kohev. Palju rauda, vaske, tsinki, mangaani ja muid mineraalaineid sisaldav muld on mikroorganismide jaoks ideaalne keskkond. NPK-väetis üksi ei toida mulda piisavalt ning taolises keskkonnas kasvanud saagis on väga vähe mineraalaineid. ÜRO 1992. aasta keskkonna- ja arengukonverentsi (Maa tippkohtumise) raportis on kirjas, et paljudes maailma paikades on haritavas mullas mineraalaineid 55–85% protsenti vähem kui kunagi varem viimase 100 aasta jooksul.

Me ei saa enam öelda: „Söö puu- ja juurvilju, kust saad vitamiine ja mineraalaineid, mida su keha vajab.“ Puu- ja juurvilju müüakse poodides palju, kuid neis pole tänapäeval sageli enam mõningaid olulisi toitaineid. Orgaanilised väetised, mida meie esivanemad kasutasid, nagu näiteks sõnnik, kalajahu ja tuhk, sisaldasid palju mineraalained ning mullaga segatuna lõid need mikroorganismidele sobiva elukeskkonna. Kõik nimetatud orgaanilised väetised on elusorganismide seedetegevuse tulemusena tekkinud jäägid ning uuesti mulda sattudes toidavad need mikroorganisme, soodustades söödavate taimede kasvu. Inimene on osa loodusest ning orgaanilise väetise toel kasvanud toiduained viivad meid emakese loodusega kooskõlla, mitte sõtta.

Muld, milles taimed kasvavad, töötab samamoodi nagu inimese soolestik. Teiste sõnadega, soolestik on inimese muld. Mõlemas mängivad tervise hoidjatena olulist rolli mikroorganismid – vastavalt soolestikubakterid ja mullabakterid. Liigne keemiliste väetiste ja pestitsiidide kasutamine võib mõneks ajaks taimede saagikust tõsta, kuid muld väsib lõpuks ning muutub toiduainete kasvatamiseks sobimatuks. Sama kehtib ravimite puhul. Kui võtad haigeks jäädes rohtu, võid ajutiselt valust ja ebamugavustundest vabaneda, kuid ravim hävitab ühtlasi kasulikud mikroorganismid ning mõjub halvasti soolestikule.

Mõistmatult kiiret kasumit jahtides hävitame mulda ja selles elavaid arvukaid mikroorganisme. Keskkonnareostus tähendabki mikroorganismide hävingut. Kõik maailmas elavad olendid on omavahel seotud. Taoliste seostega arvestamata on raske meie toiduaineid ja soolestikku mõjutava mulla kvaliteedi langust vältida. Puu- ja juurviljade ning neid söövate inimeste elujõud kahaneb paratamatult. Selle tulemusena väheneb kogu ökosüsteemi elujõud.


Kuidas sellisest nõiaringist välja murda?


Ma pole põllumajandusekspert, ent kui mullastiku kvaliteet on otseselt seotud inimese soolestikuga, ütleksin, et meie tervis sõltub mikroorganismidest. Nagu eelnevalt mainitud, maailmas elab lugematu hulk mitmesuguseid mikroorganisme. Peaksime keskenduma mikroorganismidele, kes suudavad mulla kvaliteeti tõsta. Näiteks on olemas mikro­organisme, kes reageerivad keemiliste ainete või pestitsiidide jääkidega, aidates neid lagundada ja kahjutustada. On mikro­organisme, kes kiirendavad kõdunemisprotsessi ja toodavad multši, ning organisme, kes kahjutustavad patogeene. Mikro­organisme, kes töötavad inimese ja looduse heaks, nimetatakse efektiivseteks mikroorganismideks.

Viimase saja aasta jooksul on uuritud efektiivsete mikro­organismide abil mulla parandamise viise. Ajal, mil kogu maailm moderniseerub kiiresti, uuritakse asja endiselt, kuigi see erineb oluliselt keemiliste väetiste uuringutest, mis keskenduvad peamiselt tõhususele. Põllumajanduslik mikrobioloogia uurib mullas elavaid mikroorganisme ja mulla kvaliteedi tõstmise võimalusi.

On tõestatud, et mikroorganismid puhastavad tõhusalt jõgede vett ning lõhnatustavad ja lagundavad majapidamises tekkivat prügi. Nende abil võib koguni lagundada dioksiini ja muid mürgiseid aineid ning tappa tolmulesti ja prussakaid, kes levitavad haigusi ja tekitavad allergiat. Keemikud hakkasid pärast Exxon-Valdezi naftaleket Alaskal 1989. aastal välja töötama bioloogilisi aineid, mille abil lekkinud naftat neutraliseerida. Taolised biomuundatud ained toetavad looduslike bakterite tööd, kes tarbivad süsivesinikke nagu nafta ja „sülitavad välja“ süsinikdioksiidi ja vett.

Meil on efektiivsete mikroorganismidega koos töötamisest veel palju õppida. Muutes põllumajandust, mis on kahekümnenda sajandi keskpaigast saadik toetunud pestitsiididele ja keemilistele väetistele, võime olla kindlad, et efektiivsed mikroorganismid on asendamatud mulla kvaliteedi taastajad.

Põllumajandus katab inimese toidulaua. Sa oled see, mida sööd, ning toitained meie „igapäevases leivas“ on tervise alused. Põllumajandus on vundament, millel seisab toidupüramiid. Toitainetest rääkides peaksime alustama põllumajandusest.

Mainisin juba, et paljudes maailma paikades on põllumaade mineraalainete sisaldus langenud 55–85%. Sama lugu on köögiviljadega. Tänapäeval on neis tunduvalt vähem mineraalaineid kui kuuskümmend aastat tagasi.

USA-s on toitumisteaduse põhiprobleem selles, et köögiviljade kvaliteeti ei mainita ning eeldatakse, et näiteks spinatis on alati ühepalju toitaineid.

Erinevalt USA-st on Jaapanis hariduse-, kultuuri-, spordi-, teadus- ja tehnoloogiaministeerium võrrelnud tänapäevase põllumajandustoodangu toitainesisaldust eelmiste aastate omaga ning avaldanud leiud toiduainete koostise standardtabelitena. Spinatis oli 1950. aastal rauda 13 mg 100 grammi kohta, samas 2000. aastal kõigest 2 mg. C-vitamiini sisaldus porgandites on langenud kümnelt milligrammilt neljale ning kapsas 80 milligrammilt 41 milligrammile. Taolist mineraal­ainete kadu on täheldatud paljudes puu- ja köögi­viljades.

Ameerika Ühendriikides eeldatakse nähtavasti, et toit­ainete sisaldus ei sõltu sellest, kuidas toiduained on kasvatatud, ning põllumeestel on raske lasta oma toodangu kvaliteeti hinnata. Taolistes oludes on USA-s võimatu anda tõeliselt kasulikke toitumisjuhiseid ja taastada tervislikku põllumajandust. Kui toitumisteaduses muudatusi läbi ei viida, muutub toit üha „tühjemaks“. Usun, et tänapäeval USA-s üha suuremaid probleeme tekitavas rasvumisepideemias on osaliselt süüdi just „tühi“ toit, mille tõttu inimese organism ei saa tervislikke toitaineid, kuna meie igapäevases toidus neid lihtsalt enam pole.

Arstina tean, et enamik arste ei pööra erilist tähelepanu sellele, kuidas toitumisharjumused patsientide tervist mõjutavad. Arstid on harjunud määrama ravimeid ja toetuma haiguste diagnoosimisel kallitele testidele. Võime loota, et kui saame teadlikumaks keha, toiduahela ja mulla vahelistest seostest, siis muutub ka kaasaegne meditsiin, loobudes ravimite ja kemikaalide abil loodusega sõdimisest ning püüeldes tasakaalu ja harmoonia poole maailmaga, milles me elame.