Friday, January 29, 2016

Mitte lihtsalt kuklipäev

Mis meid küll vastlapäeval mäe otsast kelguga alla laskma ja omapäraseid toite sööma innustab? Need on traditsioonid, mis vahel eneselegi märkamatult meie elus olulist rolli mängivad, rikastades meie argipäeva ja pakkudes rõõmsaid koosviibimisi. Kuna erinevad kombed on juba lapsepõlvest  meie elusid saatnud, siis nende taustalugudele me tihti ei mõtlegi. Vanarahva pärimused on aga iseäranis huvitavad ja maalivad värvika pildi meie esivanemete elust.

Vastlapäev on liikuv püha ja saabub tänavu eriti varakult - 9. veebruaril. Vanarahvas uskus, et vastlapäeva sattumine väga noorde kuusse lubas varajast kevadet. Ja kui kuu on sellel päeval noorem kui kolm päeva, siis pidi tulema eriti hea vilja-aasta. Seega tundub, et kevadeootajad ja põllumehed võivad seda uskudes rõõmsad olla küll!

Seda päeva tuntakse maailmas erinevate nimede ja traditsioonidega. Meil karnevale ei peeta, kuid see-eest saame meie ära kasutada oma lumiseid privileege ja liugu lasta. Keha on kinnitatud rammusate toitudega nagu hernesupp ja seajalad. Vastlakuklid on pigem juba moodsama aja pärand, kuid ega selle küpsetiseta ei elaks seda päeva üle küll ükski vastlaentusiast. Seajalgade söömine oli vanasti tingitud pigem paratamatusest, kuna seajalad soolati tünni esmajärjekorras ja muu liha oli selleks ajaks tünnist juba nahka pandud.

Kuigi kevad tundub veel mägede taga olevat, saadetakse vastlapäevaga talv ära ja tervitatakse uut aastaaega. Vanarahvas tähistas õige hoogsalt, sest peale seda päeva algas paast. Siis enam lõbutseda ei tohtinud ja rammusast toidust pidi ka suu puhtaks pühkima. Paastu nõudis küll kirik, kuid ega selleks ajaks enam eriti toiduvarusid alles olnudki. Õnneks on tänapäeval talurahva salved ka talviti täis, lõbutseda on lubatud aastaringselt ning paast on rohkem isikliku valiku küsimus.

Vastlapäev oli pigem naiste püha ja igasugused naistetööd - õmblemine, ketramine ja kudumine olid keelatud ja kombeks oli hoopis kõrtsis käia. Küll aga söögitegemine oli suure au sees.


Olgu, uued villased sokid peavad ootama, kuid õige hernesupi võiks küll valmis keeta! Traditsiooniliste vastlatoitude valmistamist hindab Naabri mees- ja naiskond kõrgelt. Et peolaud eestlaslikult traditsiooniliste söökidega lookas oleks, oleme välja uurinud hernesupi valmistamiseks vajalikud koostisosad ja paljud neist ka veebipoodi ostmiseks üles pannud. Et laualt ei puuduks peo hing ehk kukkel, oleme otsinud üles kodumaa parimad kuklimeistrid. Kuna usume, et enne kauba väljareklaamimist tuleb kõik ka ära maitsta, siis Maheleiva vastlakuklid on Naabri poolt ära proovitud...korduvalt. Nende küpsetised said Naabri maitsmisnõukogu ühehäälse heakskiidu. Ei saa salata - tegemist on vastlakuklite koorekihiga!

Kuigi me võime end degusteerimise spetsialistideks pidada, siis supitegemise kohta otsustasime küsida siiski toiduvalmistamise eksperdilt. Oma hernesupi retsepti jagas traditsioone austav Mari-Liis Ilover.  Ta peab ka menukat toidublogi “Siit nurgast ja sealt nurgast, kust leiab palju inspireerivat. Nagu öeldud, enamus koostisosasid on olemas ka Naaber.Marketi veebipoes, pakkujateks ikka kohalikud talunikud.


Vaja läheb:

250 g kuivatatud herneid (Kaarli Talu)
u 1 kg suitsukooti (Paju Talu)
100 g odrakruupe (Kaarli Talu)
1 sibul (Pihlaka)
2 porgandit (Saare Ubin, Sülla Ökotalu)
4 kartulit (Saare Ubin)
veidi õli sibula praadimiseks
2 loorberilehte
10 pipratera
soola
rohelist sibulat või muud maitserohelist



Leota kuivatatud herneid külma veega kaetult öö läbi. Seejärel nõruta veest. Tõsta suitsuliha potti, vala peale 3 l vett. Kuumuta keema. Riisu tekkinud vaht. Lisa leotatud ja nõrutatud herned ja odrakruubid. Lisa ka loorberilehed, pipraterad ja sool. Keeda 1 tund. Haki sibul ja prae väheses õlis läbipaistvaks. Lisa supile. Tükelda kartulid ja porgandid, lisa needki. Keeda veel pool tundi.Tõsta suitsuliha supist välja ja tükelda. Tõsta tagasi supi sisse. Maitse suppi ja kui tarvis, lisa soola. Serveerides lisa supile maitserohelist.

Kui söögid söödud ja olgem ausad - tegemist polnud mitte kerge salatiga, siis tasub ette võtta sportlik tegevus ja mäkke rühkida. Et asi üksluiseks ei kisuks, oleks mõistlik snitti võtta vanarahvalt. Siis võisteldi omavahel liu pikkuse pärast - kellel pikim liug tuleb, seda vägevam saab olema linasaak. Linakasvatusega enam just suur osa inimestest ei tegele, seega, kes kelguga kõige kaugemale jõuab, saab õhtusöögiks kõige rohkem vastlakukleid. Või siis võidab see, kellel kõige rohkem lõbus on. :)




No comments:

Post a Comment